Rööv

Ma ei tea kaua ma seal pargipingil magasin.
Igastahes oli pimedaks läinud. Pimedas surnuaias pole just kõige meeldivam viibida. Ei saa salata, et Dave'iga oli see kujunenud justkui millekski muuks. Siis oli see romantiline. NÜÜD SEE EI OLE ROMANTILINE.

Mingi vanem mees istub mu kõrvale. Vaatan teda ning äkki surub ta mulle lapi näole.

Telefon heliseb, avan vaevaliselt silmad ja sulgen need taas. Liiga valus on. Koban käsikaudu telefoni, kuid ma ei leia seda. Vajun taas unne.

Avades silmad ei teki mul enam tugevat valutunnet. See on hea. Olen mingis koridoris, ajasin end vaevaliselt püsti ja sammusin ukse poole. Ma mõtlesin tol ajahetkel et kus ma olen- ja miks. Vägistatud mind pole, aga mis siis? Ukseni jõudes hakkas mulle silma üks kiri. See oli ukse puitplaati sissekraabitud ''Ed'', töö oleks olnud justkui mingisuguse üleloomuliku olendi kätetöö. Niivõrd kaunis, kuid jõuline. Seda ei tee inimene. Avan ukse.

Hämaras, sinakate seintega trapikojas asus rohekas trepp. Trepi käsipuude sees olid mõõgad. Tõmbasin ühe mõõga välja ning vaatasin Ed'ile otsa.
''Kes sa oled?'' küsisin ma uurises mõõka.
''Satanist,'' vastas ta, '' satanist kristlaste peres.''
Ta langetas mõõga. ,, Seda muidugi kaudses mõttes, kui sa mõistad mis ma öelda tahan. Mu vanemad on lihtslt nii-öelda traditsioonilises pereelus kinni. Nad sunnivad mind käima kirikus. Selle kannataks ma veel välja. Aga nad tüli.tsevad. Nad tahavad lahku minna kuid nad ei tee seda minu pärast.''
Vahtisin sõnatult Ed'i kõhna, seda küll, kuid lihastes keha.
Miks ta seda mulle räägib?
Ning miks ma üldse siia tulin?
Õigus, mul oli vaja korjata üles viimsed tõendusmärgid sellest mis siin toimus, sellest mis muutis elu.

Kuid MIS juhtus?