Me jalutasime Dave'iga käest kinni surnuaial. See oli ainus koht kus me saime olla kahekesi, ilma, et keegi meid segaks. Me võisime jalutada seal tunde, istuda pinkidel ja vaadata suvise surnuaia ilu. Ja me vaikisime. Meile meeldis vaikus. Äkitselt helises Dave telefon. Või kuidas nüüd öelda, pigem röökis. Dave keeras mulle selja ja sammus eemale. Ma ei kuulnud mis ta rääkis. Ja sel polegi vahet. Igastahes pidi ta minema. Ta kallistas mind õrnalt ja suudles laubale. Ja siis ta läks.
Oleks ma sel hetkel teadnud kuhu see kõik välja viib oleksin ma surnuaiast lahkunud. Aga mulle meeldis seal. Istusin pingile maha ja vajusin mõttesse. Seljataga oli taaskordne unetu öö, ju siis seepärast ma magama jäingi.
Kalmistuvaht viskas kontoris paberid lauale ,,ku.rat võtaks, ma ei tööta enam siin. Ma ei suuda. Need ööd on kohutavad. Midagi siin on, ja mina sellega tegemist teha ei taha!''
Kitsehabeme ja kassipilguga mees vaatas talle süngelt otsa: ,, Tahad sa väita, et sa kardad? Et sa ei suuda? Või hoopis, tahad sa keerata selja Isandale? Lahku kui tahad, see oli kokkulepe. Kuid üks tingimus siiski on. Sa pead leidma omale asendajad, jah, sa kuulsid õigesti. Asendajad. Olgu neid kolm ja olgu nad noored. Siis lasen ma sul minna.''
Kalmistuvahi nägu tõmbus hetkeks kaameks, kuid ta taastas oma oleku kiiresti. Ta noogutas nõusoleku märgiks ning lahkus toast, seal oli umbne, seal oli alati umbne.
No comments:
Post a Comment