Mälestus

Vahepeal räägime sellest kuidas loo peategelane ja ta poiss, Dave, tuttavaks said. Umbes 10 aastat. Meie loo peategelane Iwori oli siis viiene. See oli päev kus ta nägi esimest korda Dave' ja sealt hakkasid asjad hargnema.

Iw' mängis suure roosa maja ees liivakastis juba tunde. Oli pühapäevane päev ning väikelinnas valitses vaikus. Mittemiski ei ennustanud katastroofi mis oli tulekul. Aga see tuli. See tuli nii ootamatult, et Iw ei saanud arugi mis toimub. Kõik muutus pimedaks, kostis kiljeid. Iw hakkas nutma. Tal oli hirm.

Ühtäkki tuli valgus tagasi. Iw kissitas silmi ja üritas aru saada kus ta on. See oli mingi ruum. Rohekad seinad. Sinine trepp. Ta sammus trepist üles. Seal ootas teda üks mustajuukseline poiss. Poiss oli hirmunud, hirmunum kui Iw eales oli olnud. Ta võttis poisilt käest kinni.
,,Mis su nimi on?'' küsis Iw.
,,Dave,'' vastas poiss

Rööv

Ma ei tea kaua ma seal pargipingil magasin.
Igastahes oli pimedaks läinud. Pimedas surnuaias pole just kõige meeldivam viibida. Ei saa salata, et Dave'iga oli see kujunenud justkui millekski muuks. Siis oli see romantiline. NÜÜD SEE EI OLE ROMANTILINE.

Mingi vanem mees istub mu kõrvale. Vaatan teda ning äkki surub ta mulle lapi näole.

Telefon heliseb, avan vaevaliselt silmad ja sulgen need taas. Liiga valus on. Koban käsikaudu telefoni, kuid ma ei leia seda. Vajun taas unne.

Avades silmad ei teki mul enam tugevat valutunnet. See on hea. Olen mingis koridoris, ajasin end vaevaliselt püsti ja sammusin ukse poole. Ma mõtlesin tol ajahetkel et kus ma olen- ja miks. Vägistatud mind pole, aga mis siis? Ukseni jõudes hakkas mulle silma üks kiri. See oli ukse puitplaati sissekraabitud ''Ed'', töö oleks olnud justkui mingisuguse üleloomuliku olendi kätetöö. Niivõrd kaunis, kuid jõuline. Seda ei tee inimene. Avan ukse.

Hämaras, sinakate seintega trapikojas asus rohekas trepp. Trepi käsipuude sees olid mõõgad. Tõmbasin ühe mõõga välja ning vaatasin Ed'ile otsa.
''Kes sa oled?'' küsisin ma uurises mõõka.
''Satanist,'' vastas ta, '' satanist kristlaste peres.''
Ta langetas mõõga. ,, Seda muidugi kaudses mõttes, kui sa mõistad mis ma öelda tahan. Mu vanemad on lihtslt nii-öelda traditsioonilises pereelus kinni. Nad sunnivad mind käima kirikus. Selle kannataks ma veel välja. Aga nad tüli.tsevad. Nad tahavad lahku minna kuid nad ei tee seda minu pärast.''
Vahtisin sõnatult Ed'i kõhna, seda küll, kuid lihastes keha.
Miks ta seda mulle räägib?
Ning miks ma üldse siia tulin?
Õigus, mul oli vaja korjata üles viimsed tõendusmärgid sellest mis siin toimus, sellest mis muutis elu.

Kuid MIS juhtus?

Lugu algab

Me jalutasime Dave'iga käest kinni surnuaial. See oli ainus koht kus me saime olla kahekesi, ilma, et keegi meid segaks. Me võisime jalutada seal tunde, istuda pinkidel ja vaadata suvise surnuaia ilu. Ja me vaikisime. Meile meeldis vaikus. Äkitselt helises Dave telefon. Või kuidas nüüd öelda, pigem röökis. Dave keeras mulle selja ja sammus eemale. Ma ei kuulnud mis ta rääkis. Ja sel polegi vahet. Igastahes pidi ta minema. Ta kallistas mind õrnalt ja suudles laubale. Ja siis ta läks.
Oleks ma sel hetkel teadnud kuhu see kõik välja viib oleksin ma surnuaiast lahkunud. Aga mulle meeldis seal. Istusin pingile maha ja vajusin mõttesse. Seljataga oli taaskordne unetu öö, ju siis seepärast ma magama jäingi.

Kalmistuvaht viskas kontoris paberid lauale ,,ku.rat võtaks, ma ei tööta enam siin. Ma ei suuda. Need ööd on kohutavad. Midagi siin on, ja mina sellega tegemist teha ei taha!''
Kitsehabeme ja kassipilguga mees vaatas talle süngelt otsa: ,, Tahad sa väita, et sa kardad? Et sa ei suuda? Või hoopis, tahad sa keerata selja Isandale? Lahku kui tahad, see oli kokkulepe. Kuid üks tingimus siiski on. Sa pead leidma omale asendajad, jah, sa kuulsid õigesti. Asendajad. Olgu neid kolm ja olgu nad noored. Siis lasen ma sul minna.''
Kalmistuvahi nägu tõmbus hetkeks kaameks, kuid ta taastas oma oleku kiiresti. Ta noogutas nõusoleku märgiks ning lahkus toast, seal oli umbne, seal oli alati umbne.

Sissejuhatus

Hämaras, sinakate seintega trapikojas asus rohekas trepp. Trepi käsipuude sees olid mõõgad. Tõmbasin ühe mõõga välja ning vaatasin Ed'ile otsa.
''Kes sa oled?'' küsisin ma uurises mõõka.
''Satanist,'' vastas ta, '' satanist kristlaste peres.''
Ta langetas mõõga. ,, Seda muidugi kaudses mõttes, kui sa mõistad mis ma öelda tahan. Mu vanemad on lihtslt nii-öelda traditsioonilises pereelus kinni. Nad sunnivad mind käima kirikus. Selle kannataks ma veel välja. Aga nad tüli.tsevad. Nad tahavad lahku minna kuid nad ei tee seda minu pärast.''
Vahtisin sõnatult Ed'i kõhna, seda küll, kuid lihastes keha.
Miks ta seda mulle räägib?
Ning miks ma üldse siia tulin?
Õigus, mul oli vaja korjata üles viimsed tõendusmärgid sellest mis siin toimus, sellest mis muutis elu.